Miks on oluline õppida?

John Dewey on öelnud, et inimene elab ainult läbi õppimise, ehk see on sisuka elu peamine alus, mis kindlustab arengu või elu adekvaatsuse, vaatamata elueale (Dewey, viidanud Jarvis, 1998, 2015),

Erik Erikson, kes võttis kasutusele mõiste identiteedikriis, armastas oma kaasaegse Marie Jahoda määratlust tervikliku inimese kohta: “ Terve isiksus valdab aktiivselt oma ümbrust, talle on omane isiksuse ühtsus, terviklikkus ning ta tajub maailma adekvaatselt”. See kõik on seotud kognitiivse ja sotsiaalse arenguga (Laherand, 1995).

Lisaks täiskasvanuhariduse teooriate, käsituste, seisukohtade, hariduslike ja sotsiaalsete eesmärkide mõistmisele ja analüüsimisele on informatsiooni, teadmise ja tehnoloogia kõrval võtmesõnadeks mõte õppimise "eatutest ja nähtamatutest, hinnalistest pehmetest muutujatest" (Lonka ja Saarinen).

Õppimine muudab inimest, teisenevad nii isiksuse olemuse kvaliteet kui käitumine (Liimets 1999; Peltonen & Toiviainen). Tiiu Kuurme (1999) sõnul - inimese arengu üheks peasaavutuseks on oma identiteedi, eneseteostust loova individuaalsuse ülesehitamine. Personaalse arengu kasvu tulemusena muutuvad hoiakud ja uskumused, mille läbi tekib parem ühiskond.

Andragoogikas on oluline ennastjuhtiva õppija väljakujunemine ja täiskasvanu õppija agentsus (tegutsemisvõimekus). Ennastjuhtivat täiskasvanut iseloomustab iseenda ja ümbruskonna teadvustamine, enda tajumine iseennast ning sündmusi mõjutavana, kohanemis-, otsustus-, valiku-, enesealgatus- ja vastutusvõimelisus, iseseisvus, motiveeritus, usk enda võimetesse ning nende kasutamine, avatus uutele kogemustele ja pidev oma tegutsemise reflekteerimine (Kadde, 2002).

Katrin Karu sõnul sõltub toimetulek kaasaegses maailmas indiviidi aktiivsusest õppijana, valmisolekust õpisituatsioonis näha endas subjekti, aktiivset ning vastutavat mina (Karu, 2001).

Allikad:

Adult Learning as a Lifelong Concern: Interview with Peter Jarvis

Studia paedagogica, vol. 20, n. 4, 2015, www.studiapaedagogica.cz

DOI: 10.5817/SP2015-4-7

Jarvis, P. (1998). Täiskasvanuharidus ja pidevõpe: teooria ja praktika. Tallinn: SE&JS.

Karu, K. (2001). Täiskasvanud õppija enesehindamine kui koolituse hindamise vahend ja koolituse mõju tegur. [Magistritöö]. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, Kasvatusteaduste teaduskond, andragoogika õppetool.

Laherand, Meri-Liis (1993). Erik Eriksoni psühhosotsiaalse arengu teooria. Kooliuuenduslane, lk. 50−60

Kuurme, T. (1999). Õppija kogemus kui kooli humaniseerimise keskne probleem. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool.

Liimets, A. (1999). Refleksioon õpitegevuse stiilist kasvatusteadusliku kategooriana. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool.

Peltonen, M. & Toiviainen T. (1981). Aikuisten opiskelutaito. Helsingissä Kustannusosakeyhtiö Otava.

Saarinen, E., Lonka, K., (2004) Muutumised. Vaimse kasvamise poole. Tartu: Fontese kirjastus