Artiklid meedias

Õpetava inimese roll peab ühiskonnas muutuma.

14. jaanuar 2022/Õpetajate Leht

Eesti rahvas on olnud läbi aegade hariduseusku, koolmeistri ametit on alati auväärseks peetud. Tähistab ju piiblistki tuntud metafoor „maa sool“ õpetajaskonda kui kõige väärtuslikumat osa inimkonnast, kohaliku vaimuelu edendajat. Miks aga ei soovi praeguse aja Eesti õpetaja olla maa sool, eelistades ühiskonna arengu juures ükskõikset ohvri rolli?

Juba 2005. aastal ilmnes uuringutest, et õpetajad ei näe ennast subjektsena, ei võta vastutust ühiskonna väärtusruumi kujundamise eest, ei soovi sekkuda hariduspoliitikasse, vaid eelistavad pigem passiivset teenindaja rolli. Miks ja millal selline muutus aset leidis?

Kas 2021. aastal on õpetava inimese positsioon ühiskonnas muutunud; kas õpetajad soovivad olla ühiskonna vaimsed teenäitajad? Kui oluline on üldse vaadelda õpetaja positsiooni ühiskonnas ja tunda muret maine pärast?

Leppimine klienditeenindaja rolliga

Kui õpetaja ei teosta end professionaalina, siis kaotavad nii õpetav inimene kui ühiskond – õpetaja eneseareng ja elukäik on pärsitud, hariduselu kujundamisse jääb oluline panus andmata. Viive-Riina Ruusi sõnul on just õpetaja see poliitiline figuur, kes juhatab inimesi nii enese kui uue ja parema maailma loomise juurde.

Arenguteooriatest teame, et lisaks perele ja haridusele institutsionaliseerib elukäiku ka tööelu. Elukäiku ja arengut mõjutavad tegurid on iseloomult normatiivsed, mis tähendab, et need on seotud kultuuri, väärtuste ja normidega. Kui normiks muutub õpetaja „ohvriroll“, mõjutab see mitte ainult juba selle mentaliteedi valinud pedagooge, vaid ka neid (noori) ametisse astujaid, kelle hoiak on vastupidine – neid, kes tahavad kaasa lüüa hariduselu otsustusprotsessis, kes tunnevad oma õpetaja rolli üle uhkust.

Kui aga õpetajas ei nähta subjekti, kelle ülesanne on olla ühiskonna moraalseks majakaks, vaid teda käsitatakse kui haridusteenuse osutajat, kujundab selline eelhoiak ka noori, äsja ülikooli lõpetanud ja tööle asunud pedagooge. Noored sisenevad haridusellu, milles kehtib ettemääratud teenindaja diskursus. Nõuab suurt kutsumust murda välja senisest voolusängist, et asuda kujundama omaenese sügavast missioonitundest lähtuvat rolli.

Teise põhjuse leiame andragoogikast – andragoogid seisavad hea selle eest, et mitte ainult haritlased ja õpetajad, vaid võimalikult palju kodanikke jõuaks enesemääratlemiseni. Täiskasvanuharidus evib intellektuaalselt vabastavat funktsiooni, mis omakorda loob eeldused iseseisva ja kriitilise mõtlemise ja vastutustundliku hoiaku kujunemiseks võimu ja ühiskonnas toimuva suhtes. Täiskasvanuhariduse üks eesmärke on julgustada kõiki inimesi kriitiliselt mõtlema ja subjektselt käituma, võimaldades igal indiviidil liikuda tarkuse, küpsuse, kokkuvõtvalt vaimsuse poole.

Täiskasvanuhariduse ideaal on haritus, sest vaid nii saab lisaks isiklikule arengule edeneda ka ühiskond. Õpetajate rolli ühiskonna väärtusruumi loomisel on võimatu üle hinnata, ühiskonna suunanäitaja rolli kahanemine aga kinnitab haridusdiskursuse allajäämist majandusdiskursusele.

Loe edasi:

https://opleht.ee/2022/01/opetava-inimese-roll-peab-uhiskonnas-muutuma/

Andragoogide maasikavälu

19. mai 2020/Raplamaa Sõnumid

Umbes just praegusel ajal peaks algama maasikaistutushooaeg Eesti maasikakasvandustes. Aga võta näpust – koroonakriis on elud segi paisanud ja selleks tööks sobivad väljaõppinud ja vilunud ukrainlased ei saa tööle asuda.

Parema meelega hoiaks valitsus üldse piirid võõrtööjõu ees kinni, et meie enda üha suurenev töötute hulk leiaks kuskilgi tööd.

Millist tööd on aga eestlane valmis täna tegema? Millised töökohad taastuvad? Mida teha seni, kuni lennukid lendama ja inimesed reisima hakkavad? On üks elukutse, mille olulisusest räägitakse meedias peamiselt vaid kord aastas – oktoobris, mil Eesti Täiskasvanute Assotsiatsioon Andras korraldab täiskasvanud õppija nädalat. Andragoogid on elukestva õppe eestkõnelejad, aga ka eduka kohanemise kaasaaitajad – just neist võiks praeguses eriolukorras palju abi olla. Kahtlen küll, kas maasikapõllul, aga pigem aidates inimestel uutes oludes kohaneda, toime tulla.

Keda kõnetab maasikataimede istutamine või lehmade lüpsmine? Registreeritud töötute arv on teinud suuri hüppeid, peagi on nende koguarv kasvanud 45 000-ni. Valdavalt on jäänud töötuks teenusmajanduse ettevõtete spetsialistid, kes saavad küll mõni kuu nautida poolenisti tasustatud kodusolemist, kuid jaanipäevaks “kõrgeks kasvab rohi” ning siis on vaja leida uus töö, mis toidab. Toidutootmine, põllumajandus pole aga enam ihatud ala, kus end töiselt teostada. Keda kõnetab maasikataimede istutamine või lehmade lüpsmine?

Ka esimesel katsel ülikooli mittepääsenud gümnasistile soovitab töötukassa õppima minna sotsiaalmeediat või turundust. Üks selline ärksa mõttemaailmaga tütarlaps tuli meediaettevõttesse praktikale, olles värskelt läbinud riigi toel pakutava “sotsiaalmeediku” kursuse. Lühike sisuline vestlus noorega näitas aga hoopis tema suurt huvi eetika- ja kasvatusküsimuste vastu ning üsna leiget suhtumist sotsiaalmeedias turundamise vastu. Kahju on noorest inimesest, kes pärast sellise kursuse kogemist hakkabki arvama, et sotsiaalmeedia haldamine on perspektiivikas elukutse või edukas võti tulevikku.

Loe edasi: sonumid.ee/2020/05/19/andragoogide-maasikavalu/